Üliaktiivse põie sündroomi (OAB) ravi peaks olema kaheastmeline protsess. Terapeutilises protsessis tuleks arvestada nii elustiili muutmise kui ka farmakoloogilise raviga. OAB põhjused pole täiesti selged. Siiski on teada, et haigus võib olla paljude patoloogiliste protsesside tulemus. See tähendab, et farmakoteraapiat tuleb kohandada individuaalselt iga patsiendi vajadustele.
Põie üliaktiivse põie sündroomi (OAB) ravi pole sugugi lihtne. Praegu pole ühtegi ideaalset ravimit, mida saaks kasutada kõigil OAB-ga inimestel. Üliaktiivne põis on krooniline haigus, mida saab tõhusalt kontrollida tänapäevaste ravimite ratsionaalse raviga. Õige ravi peaks kestma piisavalt kaua ja olema patsiendile vastuvõetav, st kõrvaltoimed ei saa olla koormavamad kui haigus ise (kõige sagedasemad kõrvaltoimed on: suukuivus, nägemishäired, seedetrakti häired, kognitiivsed häired, peavalud, südame rütmihäired, uriinipeetus, peptilise haavandi sümptomite süvenemine). Tundlikkus kõrvaltoimete esinemise suhtes sõltub inimese eelsoodumusest, seetõttu peaks patsientidele võimaldama juurdepääsu paljudele ravimainetele.
Üliaktiivse põie ravi: elustiili muutmine
Ravi algab minimaalselt invasiivse ravi rakendamisega, st elustiili muutmisega. Soovitatav on sisse viia vaagnapõhja (Kegeli) harjutused, mis viivad kiireloomulisuse vähenemiseni ja käitumusliku ravi rakendamiseni:
- põie väljaõpe regulaarsete urineerimisega - iga 3-4 tunni järel (patsient
- peaks pikendama urineerimiste vahe 30 minuti kaupa iganädalaste intervallidega), põieõpe
- seda soovitatakse igas vanuses inimestele;
- tühjenduspäeviku pidamine (tühjendamise sageduse, aja ja mahu mõõtmine);
- dieedi muutmine, kofeiiniga jookide, alkoholi, gaseeritud jookide või
- kunstlikud magusained.
Üliaktiivse põie farmakoloogiline ravi
Samaaegselt või järgmise ravietapina soovitatakse farmakoteraapiat, mida praegu peetakse üliaktiivse põie ravimisel kuldstandardiks. Praegu soovitatavad ravimid põhinevad sellistel toimeainetel nagu oksübutüniin, darifenatsiin, solifenatsiin, tolterodiin, trospium, fesoteradiin.
Ravi võib täiendada teiste ravi toetavate ainetega, nt tritsüklilised antidepressandid imipramiiniga, doksepiin, östrogeenid, adrenergilise toimega ravimid tamsulosiiniga, doksasosiin, intravesikaalsed ravimid oksübutüniiniga.
Antikolinergiliste preparaatide kasutamise peamine piirang OAB ravimisel on nende sagedased kõrvaltoimed, suur rühm patsiente loobus ravist vaid mõne kuu pärast selle kasutamist. Seetõttu on käimas uute, tõhusamate ja paremini talutavate ravimainete väljatöötamine.
Inimestele, kellel pole seni kasutatud meetodid olnud edukad, samuti kombineeritud (ravi mitme meetodiga), on soovitatav kirurgiline ravi.
TähtisUudsus OAB farmakoloogilises ravis ja antikoliinergiliste ravimite ainus alternatiiv on praegu beeta-3-adrenergilise antagonisti mirabegroon. Kliinilised uuringud on näidanud, et sellel ravimil on suhteliselt kõrge ohutusprofiil ja mõõdukad kõrvaltoimed. See on väga efektiivne ka patsientidel, kellel ei ole antimuskariinsete ravimitega ravile reageeritud või kellel on olnud tõsiseid kõrvaltoimeid.
NTM-i inimeste ühenduse "UroConti" pressimaterjalid
Pressimaterjalid Loe ka: Uriinipidamatus meestel - põhjused ja ravi Kusepidamatus aitab operatsiooni Kusepidamatuse (NTM) ja seksi probleem Kuidas vaagnapõhjalihaseid korralikult treenida?